Pole kahtlustki, et praegu valitseb Kreekas Tsipras. Tema salakavalus, osav taktika ning hiljutine, justkui kameeleonina muutuv poliitika meenutab mulle veidi Francois Mitterrandi, kes oli Prantsusmaa president aastail 1981-1995. Sellest aga edaspidi.
Pole ime, et Tsiprase strateegilised nõuandjad räägivad avameelselt septembris või oktoobris peetavatest erakorralistest valimistest. See aina kinnistaks Tsiprase positsiooni. Peaminister saab praegu nautida Kreeka rahva üsna suurt poolehoidu, sest inimesed tunnustavad Tsiprast selle eest, kuidas ta on proovinud oma rahva nimel külmavereliste kreeditoridega võidelda. Vähemasti nii näevad seda kreeklased.
Veelgi enam, tasub silmas pidada, et Kreeka kolmenädalane pankade suletus pole veel üldsusele märkimisväärset mõju avaldanud.
Lisaks sellele ei saa opositsioonilised parteid nagu Uus Demokraatia, To Potami või sotsialislik Pasok arvamusküsitluste põhjal võimuparteile lähedalegi. Ainuke viis, kuidas nad Tsiprase vastu saaksid, oleks moodustada ühtne ning mõõdukas Euroopa-meelne ning Syriza-vastane liit.
Selleks peavad nad aga väga kiiresti uue erakonna kokku saama, et uus partei saaks valimistel juba osaleda. See saab olema ilmselt keeruline ülesanne, kuna nimetatud opistiooniparteide sees on möödarääkimisi ja sallimatust küllaltki palju.
Samal ajal saab Tsipras oma partei sees haaret tugevdada ning valida enda lähedale talle lojaalsed inimesed, keda ta kasulikuks peab.
Mis puutub aga Syrizasse, siis teadupärast on partei sees üsna suured lahkhelid. Nii peab Syriza vasakpoolne tiib otsustama, kas erakonnast lahku lüüa ja moodustada oma partei või jätkata vanaviisi. Kui nad peaksid otsustama uue partei loomise kasuks, võib neil valimistel üsna hästi minna ja nad võivad ka parlamendis esindatud saada. Küll aga on ebatõenäoline, et see erakond ohustaks Syrizat, mis on oma olemuselt hästi töötav masin, mida kontrollib Tsipras isiklikult.
Suur paradoks kogu asja juures on see, et seesama Tsipras, kes Kreekas on praegu justkui kuningas, pidi kreeditoride ees oma sõnu sööma ning vastu võtma kasinusprogrammi, mis on palju karmim kui see, mida riigile varasemalt pakuti ning mille ta oleks võinud vastu võtta jaanuaris, kui võimule tuli.